Tere tali!

Kui veel jõuluõhtul ma sisimas tsipa nuuksusin, et aknast siras muru rohelisemalt kui kunagi varem, siis nüüdseks on lumelaine ka Taani valdusi tabanud! Tegelikult tulid esimesed lumepiisad juba hommik pärast jõuluõhtut taevast alla, kuid päris lumena kvalifitseeruv ja püsima jääv lumelina saabus alles paar päeva tagasi. Esimene lumi pole vist veel kunagi nii maagiline tundunud. Ideaalne ajastus - täpselt oma toidukraamiga poest kodupoole vändates langesid esimesed lumehelbed, mis mind esmalt üsna segadusse ajasid. Lumesõjast me veel muidugi ei räägi, siin jagatakse lund ainult näpuotsaga.

Aga kuna nii mõndagi on vahepeal juhtunud, siis üritan tasapisi ajas tagasi minna ja mõne seiga siia ka kirja panna.

Jõulud. Ei veetnud neid enda nö ''teise perega'' - otseselt nad mind ei kutsunud ja ega ma väga küsida ka ei tahtnud, mulle pole kunagi meeldinud ennast peale suruda. Kuid pole viga, elul on kombeks muid võimalusi teele visata. Üks kursuseõde kutsus enda perega jõule veetma, siis kutsuti rumeenlastega jõule pidama, köögikaaslane kutsus endaga jõule veetma ja tegelikult oli nii mõnigi teine siin võõral maal ilma pereta, kes seltskonda otsis. Kõige põnevam tundus nendest muidugi kursuseõde kutse - õige Taani perega jõulud. Aga eks ma ikka natuke pelgasin, et ega ma ennast väga väljajäetuna võõraste inimest keskel jõuluõhtul ei tunne - äkki mul on väga akward olla ja ma ei saa mitte midagi aru, mis nad taani keeles räägivad. Eneseuhkus on ikka üks loll asi! See oli mu elu üks armsamaid jõuluõhtuid ja mul on nii hea meel, et ma lõpuks enda hirmud alla surusin, julguse kokku võtsin ja selle variandi kasuks otsustasin! Käisime kuskil pisikeses külakirikus tseremoonial ja siis tähistasime jõule nende farmis. Imearmas pere, nii soe atmosfäär ja kokku oli meid kuskil 12. 

Igastahes tunnen suurt rõõmu, et mulle erinevaid pakkumis jõuluõhtuks laekus, Tean näiteks ühte kutti enda kursuselt ja kindlasti on neid veel, keda ei olnud kuhugi kutsutud, ning kes jõuluõhtu täitsa üksinda siin võõras riigis veetsid. Olen ikka üks õnnelik inimene! :)

Üldiselt on Taani jõulud toidulaua poolest sarnased nagu Eestis - puudu on vaid verivorst. Magustoiduks on neil Risalamande - mis on riisipuding mandlitükkide ja kirsikastmega. Ülimaitsev! Neil on ka selline komme siin, et lisaks mandlitükkidele pannakse suure koguse riisipudingu sisse üks terve mandlitükk peitu, ning see, kes selle enda toidu seest leidab - saab kingutuse. Kahjuks minule pole see õnn veel kordagi peale langenud :(

Mõni aeg tagasi otsustas mu jalgratas järgi anda - kuu aega tagasi läks esirehv tühjaks ja nädal tagasi tagurehv, ning seekord see enam õhku tagasi sisse ei otsustanud võtta. Ühe päeva veeretasin seda muret edasi ja olin jalamees - päris vabastav tegelikult. Olin unustanud, mis tunne on sihitult õhtuti lihtsalt jalutada ja mõtteid mõlgutada. Kuid siis võtsin ennast kokku, seadsin sammud Harald Nyborgi (enamvähem nagu Bauhof, üks mu lemmikumaid poode siin) ja soetasin endale uued rehvid. Tükk aega muidugi sammusin seal ringiratast segaduses näoga, sest siserehvi suurusest ei jaganud ma ei ööd ega mütsi, aga lõpuks komistasin minagi taani keelse tabeli otsa, kus kõik kenasti kirjas oli. Õues oli pime ja külm, seega tassisin enda ratta koridori ja hakkasin enda IKEA tööriistakomplektiga askeldama. Korrusenaabrid vaatasid mind veidi murelikult, et kas ma ikka tean, mida ma teen. Aga ega ma mingi papist kiisu pole, sain kenasti hakkama - papa võib uhke olla! Siinkohal tervitused Haapsallu tarviliku elukooli eest!

Welcome to Kristin's bike shop! Work in progress.

Vahepeal hakkasime A.-ga postitööd tegema. Asendame ühte tuttavat, kes reisil on. Maailma kõige jubedam töö - ausalt. Eriti Taani kliimas. Vihm ja tuul enamvähem igakord, kui meil on aeg tööd teha. Pluss 110+kg postikäru per ruut- kujutan ette, et päris meelelahutav on kahte suhteliselt tagasihoidliku kehaehitusega neidist seda meeleheitlikult tirimas vaadata. Viime reklaame põhiliselt, mis on sama paksud nagu telefoniraamat - lihtsalt pressi neid nendest peenikestest postkasti avadest sisse. Ainuke positiivne asi on selle juures see, et üks tädi pakkus mulle ükskord konjakikommi. Kõik muu on halb. Aga vahel on nii halb, et hakkab lausa lõbus ! :D

Novembris käis Heigo siin kohalike oludega tutvumas. Vahelduseks on päris vahva kellegiga koos elada - muidu valitsen ju enda pisikest kindlust siin üksi. Aga nalja sai palju ja ärasaatmine oli muidugi nukker. Mul on hea meel, et ta tuli - ehk mu naabrid ei arvagi enam, et ma omaette iseendaga räägin(seinad on siin õhukesed, vahel mõtlen, mida nad kuulevad)! :D

Muidu kulgeb elu rahulikult. Üritan eksamiteks õppida ja vaaritan endiselt pühade meeleolus. Eile tegin omale parti. Pole vist ammu miskit nii hästi välja kukkunud! :)

Selleks korraks siis kõik :) Kaunist vana aasta lõppu ja trehvame juba uuel aastal!

Godt NytÅr! 

Pole ammu lobisenud!
Kuidas veereb?

Viimasel ajal on elu kiireks ja omamoodi rutiinseks läinud. Kooli poole pealt ei ütlekski, et väga raske on, pigem on lihtsalt tähtajad, mis kuidagi üksteise selga ühel ja samal ajal jooksma kipuvad. Vahepeal oli mul esimene ''test'' - multiple choice exam (18 min, 54 küsimust)  suutis 5 minutiga võrgu ülekoormuse all kokku joosta, päris vahva.

Igal nädalavahetusel on tegemisi olnud. Niisama kolamised, halloween, üks köögikutt korraldas lõputöö tähistamise peo, nüüd on tulekul Tour de Chamber ja varsti hakkavad koolis juba jõulu pidustused. Fun fact on see, et kuigi alkoholitarbimine on siin samamoodi reguleeritud nagu Eestis - 18+, siis enamus (loe: kõik)head baarid ja klubid on siin 20+, mida turvamees väga hoolega ukse peal jälgib. Minul pole enam palju jäänud, aga tunnen kaasa neile, kes alles värskelt 18 on saanud, enamus enda ülikooli aastaid saavad nad baaride ukse taga veeta.

Hallokas B.-ga.

Aaa, ja kui kedagi paneb imestama see, et jõule juba nii vara tähistama hakatakse, siis see on sellepärast, et jõuluõhtu(24.dets) on siin väga püha ja eriline peresündmus, kuhu ei kutsutagi teisi, kui pereliikmeid või väga väga lähedasi inimesi. Niiet sotsiaalsed fun jõulud peetakse tükk maad ette. Mõnes mõttes sama nagu Eestis, aga siin tundub, et võetakse seda tsipa veel tõsisemalt. Kuna veedan jõulud siin, siis juba mõtlen hirmuga, milliseks minu jõuluõhtu kujuneb? Kas mu taani ''pere'' võtab mind juba nii lähedasena või pean ülejäänud üksikud välismaa hundid üles otsima ja nendega jõule pidama? Sama lugu on aastavahetusega, kuigi see ei ole minu jaoks kunagi hullult perekeskne sündmus olnud - viimased 2 aastat olen seda tööpostil vastu võtnud.

Käisin oktoobris kodumaal kaa. Suurt koduigatsust ei olnudki veel tekkinud, aga ometi oli hea tuttavaid inimesi trehvata, emakeeles nalja visata ja vahelduse mõttes natuke tööd teha. Tegelikult oli alguses ikka päris imelik olla - olen ju kodustega skype teel suheldnud ja näinud, aga päriselus on hääled ja näod ikka kuidagi teistmoodi. Üllataval kombel oli isegi päris palju neid, kes mind näha tahtsid, kuigi ma vaid üksikutega siin olles kontakti olen hoidnud. Ära tulla oli veidi kurb seekord. Väljas söömine on Eestis võrreldes siinsega mitu mitu korda odavam, seega elasin nädal aega restorane ja kohvikuid külastades, mis oli vahva, kuigi ilmselgelt üle oma varju elamine rahalises mõttes. Kokkuvõttes möödus aeg kodus ülehelikiirusel ja Taanis tagasi olla oli rahustav - Tallinn on üpris hüsteeriline Odensega võrreldes.

Nägin musi

Üleeile transportisime A.-ga(kursuseõde, eestlane)voodit, mille ta ühe tüdruku käest ostis. Autot meil pole ja voodi oli ühes tükis, seega polnudki muud, kui tegime jõunaise näo pähe ja tassisime umbes 2 km voodit mööda tänavaid. Möödujate ja autojuhtide pilgud olid priceless... aga ega keegi abi ka ei pakkunud! 

Huhh, tegelikult on jube palju teemasid, millest lobiseda, aga kes seda kõike korraga lugeda jaksaks? Üritan nüüd end tasapisi jälle kokku võtta ja teid uudistega järje peale viia.

Tervitused saiakestemaalt!

Siin on ilmad vahepeal üsna tuuliseks tõmmanud. Vihm on vahetevahel täitsa tavapärane nähtus. Uskumatu, aga sellega harjub täitsa ära... Kohati muutub see isegi nauditavaks. Eestis jooksin ma alati iga piisa eest räästa alla. Siin ei ole see muidugi nii lihtne, sest ega need vihmahood nii kiirelt siin järele ei jää. Kui päikesepaistet oodata tahad, siis võid kohe terve päeva oodata! :D Ja noh, vihmavarju võid prügikasti visata, sest ratta seljas ringi kimades pole sellega miskit teha - märjaks saad nagunii.

Siin süüakse jubepalju saiakesi. Saiakesed igal pool ja pagaripoed iga nurga peal. See on nagu osa kultuurist siin. Põhimõtteliselt on üheks päeva ''toidukorraks'' pärastlõunane kohvitamine, mis eeldab ka saiakesi või koogikesi. Üllatav on see, et selle kõige juures pole mulle veel ükski eriliselt ülekaaluline inimene silma jäänud. Ja need magusad saiakesed, need on reaalselt vähemalt 50% suhkur. Maitsev on küll, aga ma kardan, et varsti hakkab mul nendest süda läikima.

Loodus on siin käegakatsutav. Elad küll linnas, mitte kuskil päris külakeses. Linnamelu on õhtuti linna keskel täiesti tajutav, ent ometi võid vaid 5 minutit kaugemale sõita ja oled kuskil jõe ääres kaunis pargis, või kui samaplju veel sõidad võid leida mõne metsatee. Enda ühika ümbruses olen juba kohanud üht oravat ja ühte eriti julget ja suurt jänest. Täitsa nagu maale oleks kolinud :) Tallinna kesklinnas selliseid asju naljalt ei juhtu.

Üks julge jänks majataga.

Mulle meeldib siin ringi ekselda. Mõnikord pööran meelega vales kohas ära, et näha, kuhu ma välja jõuan. Pühapäeval jõudsin niimoodi sadamas toimuvale kirbuturule. Kahjuks oli see just lõppemas ja ma üritasin niipalju uudistada, kui võimalik ning ei jõudnud ühtegi pilti teha.

AHHOI! Ma tulen Eesti ka muide. Meil on järgmine nädal vaba ja mõtlesin, et tulen vaatan üle, mis tsirkus seal eestis toimumas on. Tegelikult suurt koduigatsust polegi veel peale tulnud, aga elevus on ikka. Viimasel ajal on ikka päris koomiline olnud Eesti uudiseid lugeda, iga kord saab kõhutäie naerda... ja nutta ka! Niiet kui keegi minuga ajavahemikus 10-19.oktoober trehvata tahab, siis andke teada :)

Vahepeal sain kallimalt Eestis enda elu esimesed kullerililled.Köögikaaslane arvas, et mul on sünnipäev.

Tegin eile enda ''hostperele'' mannavahtu... Nad olid selle konsistentsist segaduses. Korrutasid, et neile maitses, aga kui ma koju hakkasin minema, siis nad üritasid mulle seda võimalikult palju vägisi koju kaasa anda! Niiet ma loen ridade vahelt :D 

Velbekomme!

Päikeseline nädalavahetus

Kuigi viimasel ajal on üpris tuuline ja jahe olnud, siis täna hommikul raatsis ilmataat ka mõnusat varasügist päikesepaitust jagada. Ja kuna ma suutsin ennast üllatavalt varakult nädalavahetuse kohta maast lahti saada, siis otsustasin ilma ära kasutada ja turule minna. Olen ka varem siin ühelt turult läbi kõndinud, aga siis ei olnud aega pikemalt ringi vaadata.

Põhiline turg, mis siin toimub, on Weekly Farmer's Market. Seal müüakse igast juurikad, puuvilju ja lilli.  Hinnad ei ole just kõige soodsamad, enamvähem sama nagu soodsates poodides Lidl ja Fakta, aga ilmselt on toiduained värskemad, kohalikud ja sul on suurem valikuvõimalus. Samas võib vahel ka mõne väga hea pakkumise otsa sattuda. Kuigi rahaga peab ettevaatlik olema, minule üritas üks turunaine 10 dkk vähem tagasi anda - ai-ai! vahele jäid ! :D 

Minu saak

Pärast üritasin ka vanakraamiturgu leida, aga see vist toimus see nv kuskil teises linnas... See-eest sattusin kuskile taaskasutuskeskusesse ja seejärel muslimite turule :D Päris tuttav tunne oli - täpselt nagu Kadaka turg.

Muidu veereb elu siin kenasti... vahepeal oli tunne nagu kõik oleks juba täitsa tavaline, nagu elaks lihtsalt kuskil linnas, mis on Tallinnast kaugel ja kus inimesed räägivad teist keelt. Aga vahepeal saan jälle aru, et tegelikult on veel nii palju avastada, kuigi ma ei ela just suurlinnas. 

Olen jõudnud ka esimeste tudengielu probleemidega tutvuda. Köögis oli mingi suur ussi-hoiatus. Mõned kuud enne minu sisse kolimist oli köögis jahu-usside vms puhang olnud, millest saadi lahti, kuid nüüd keegi väitis neid jälle nägevat ja igaksjuhuks tehti köögis tõrjet. eew, pakendan enda kuivained topelt pakenditesse- just in case ! :D

Hoiatussilt tõrje kohta köögi uksel!

Vahepeal alustasin enda siinse ''hostperega''(pere, kes mind minu esimesel nädalal majutas) traditsiooni - igal kolmapäeval peame ühist õhtusööki. Nemad muretsevad kõik toidukraami ja mina kokkan neile miskit maitsvat, sellel ajal kui nad trennis on. Ma tunnen ennast nagu toiduguru juba - nad viskavad mu alati tundmatus kohas vette. Terve kana ja mingi kraam mis neil külmkapis on- mõtle midagi välja! :D Aga ma saan hakkama, no problemo, kuigi ma polnud kunagi varem kanapraadi nullist valmistanud. See nädal tegin koos nende poja tüdrukuga pesto kalkunit peekonimähises. Üllatavalt hästi on siiamaani kõik eksperimenteerimine välja kukkunud. Ja nüüd kutsutakse mind juba selle tüdruku pere juurde süüa tegema :D Peaks ennast kodukokana reklaamima hakkama varsti. Samas mulle sobib - söögi tegemine on vahva ja ma saan süüa selliseid asju, mida ma võib-olla ise endale üksi lubada ei saaks ja muidugi tulevad söögilaua ääres ka parimad vestlused ja disskussioonid! :)

Smukke solskin!

Taani ja kirjud loomad.

Vahepeal on elu tiksunud tasapisi paika ja kõik uus näib nüüd juba üsna tavapärasena. Tegelikult olen nii mõndagi huvitavat siin tähele pannud. Minu TOP 3 üllatusmomenti siiamaani:

1.Siin on palju ämblikke. Ei möödu päevagi ühte kohtamata. Ei, tegemist pole mingi suurte kurjade ämblikega, vaid need õnneämblike laadsed... Vahepeal ikka naeran omaette, et sellepärast need taanlased siin nii õnnelikud ongi, et neil igal pool need õnneämblikud oma võrke koovad.

2.Taanis ei ole prükkareid ega kodutuid...( või nad peidavad ennast väga hästi! :D ). Tegelikult olen kohalike jutu järgi aru saanud, et need, kes on kodutud, on enamasti ise valinud sellise elu. Ühiskond on väga toetav ja igalt poolt saab igasugu rahasid taotleda kui päris taanlane oled. Miinimumpalgaga saab siin üldiselt kenasti hakkama ka. See on siin ala 13Euri tunnis.


 

3.Naised käivad klubis seeliku/kleidi ja ketside/jooksutossudega. Eestis oleks selline asi paras moefopaa, aga siin on igapäevaselt tegelikult üsna ebatavaline kontsakingi kohata.

Pidusid toimub siin üksteise otsa niipalju, et kui sul kodu pole, siis sa teoreetiliselt võiksid pubides ja klubides end terve kuu vältel majutada. Ja nagu näha hakkavad vaikselt ka loengute koosseisud hõredamaks kiskuma. Ise ei jaksa, ei kujuta ette ka, kes seda kõike finantseerida jaksab iga nädalavahetus. 

Vahepeal suutsin enda kursuse pealt kaks eesti tüdrukut üles leida, nüüd saab salajuttu ka puhuda ja koos seda veidrat Taanit analüüsida :)

Sattusin täna esimest korda ka Odense Zoo-sse. Mõtlesin muidu kunagi hiljem minna, aga kuna sõbra kaudu teisest koolist avanes võimalus ühe kuti asemel tasuta minna, siis ma lihtsalt ei saanud keelduda. Väga äge! Ma ei ole elujooksul meeletult paljudes loomaaedades käinud, aga pean ütlema, et siiamaani mu lemmik loomaaed. Kõik on kompaktne, aga väga ägedalt üles ehitatud ja väga suur valik loomi! Kindlasti soovitan! 2013 aastal oli see ka parim loomaaed Euroopas! Mõned hädised fotod mu 3MP päevinäinud telefoni kaameraga.

Vi ses! :)

I might start writing in English soon, but not yet guys! Be patient! :D

Freshman

Nädalavahetusel toimus kolmepäevane fresmantrip. Selles osales kuskil 260 tudengit ja ööbimine toimus kuskil pisemat sorti külakese koolimajas. Esimesed kaks päeva koosnesid põhliselt erinevatest tiimimängudest ja tegevustest, et kõik kursusekaaslased omavahel paremini sulanduks. 

Reisi algusese lähenedes olin suhteliselt kõhklev ja mõtlesin, et kas ikka minna... Sellejaoks oli vaja magamiskotti ja madratsit, mida ma muidugi Eestist siia ei vedanud ja nende soetamine siin üheks korraks näis mõttetu resursside kulutus. Samuti olin veidi külmetada saanud ning igasugused activitied manasid mu silme ette pildi metsikust jooksmisest ja veri-ninast-välja rabelemisest. Kuid õnneks kursaõde aitas magamiskotiga hädast välja... ja kohapealt leidsin mingi pooliku sohva mille peal kägaras magada! Ning mängud ja tegevused olid pigem sellised humoorikad ülesanded, mida oli tõesti lõbus teha. Väga random ülesanded, milles keegi ei saa eriti hea olla - muna kaugusvise, partner peab toore muna tervena kinni püüdma võimalikult kaugelt distantsilt, et palju punkte saada.. või seebise kile peal köievedu...võimalikult kõrge inimpüramiidi valmistamine või vaseliiniga kaetud ninaga ämbrist võimalikult suure koguse vati püüdmine and so on... :D! Hiljem liideti erinevate tegevuste punktid kokku ja meie tiim sai 3.koha  (11 tiimi oli kokku).

Reisi viimasel õhtul oli pidu, mille teemaks olid oscarid. Kõik tiimid pidid kaunistama laua ja riietama end mingi filmi teemal. Me valisime American Hustle. Ilmselgelt ei ole see kõige äratuntavam teema... niiet auhindu me selle eest ei võitnud, sest mõned inimesed olid väga palju vaeva näinud ja endale ala Toy Story teemas kostüümid õmmelnud. Pidu oli väga vahva ja inimesed on siin tantsides ikka täiega elavad, niiet kohe kisub kaasa tantslema... isegi kui ma enamus Taani laule pole varem kuulnud ega näinud.

End tantsimisest ogaraks vihtudes olin esimene omade seast, kes peolt magama hakkas vajuma, kuid kursavend ei tahtnud lubada mul seda teha. Küsitles, mida mulle meeldib teha ja siis esitas challenge-i - ütleme teineteisele mingi teema- 1 minut aega valmistuda enda peas ja siis peab kõne pidama. Kirusin ennast maapõhja, et üldse mainisin, et mulle kõnepidamine mõnikord mokkamööda on... Üritasin talle võimalikul tühise teema leida - ülikond. Ja no sealt tuli selline puhas kuld nagu oleks kuskilt heast raamatust maha kopeeritud. Mu enesekindlus oli nullis. Vahepeal liitus meiega veel kursakaaslasi, kes suu ammuli kuulasid - kaasaarvatud üks väga purjus poiss, kes ka osaleda tahtis. Teemaks sai ta ''lemmik jalanõud''. Algus oli muhe - ta vaevu suutis tooli peal püsida ja hakkas enda lemmik tossudest rääkima... Kuid suunavate küsimustega hakkas lugu edasi veerema. Nimelt oli need tossud talle kinkinud sõber, kes paar päeva enne meie pidu vangi oli saadetud 8-ks aastaks narkootikumide omamise eest. Aga mingi mees kes enda kasutütart 3 aastat vägistas olevat ainult 1,5 aastat saanud. Niiet tegelikult koorus sellest väga sügav ja mõtlemapanev kõne. Mina sain sellelt kutilt omakorda teemaks ''why the heck did you come to denmark?!''. Jube klišee, aga tegin enda jutu eriti drastiliseks ja naljatlesin selle üle, mis oleks oodanud mind mujal, ning tegelikult kukkus vahvalt välja. Hiljem tiksus veel inimesi klassi magama tulema ja see kõnering käis veel tükk aega edasi... Mulle nii kohutavalt meeldivad sedalaadi lõbusalt intelligentsed hetked!! :)

Who are we?  BM10! What we're gonna do? Win this shit!

Mina ja minu oma kodu

Pühapäeval sai siis lõpuks ühikasse sisse kolitud. Mind couchsurfimisega hostinud pere aitas mind kogu mu tavaari kohaletoimetamisega ja nad pakkisid mulle hunnikus igasugu tekke, patju, rätikud jne(väidetavalt nad oleks need nagunii muidu ära visanud... aga noh, nad lihtsalt on nii head inimesed, et kohe paha tunne on vahel, et nad nii palju aitavad)

Alguses oli elamine ühikas ikka suht harjumatu - tuba ei olnud eriti hubane ka... ja no kohe üldse ei kutsunud see tuba mind sisse astuma. Hakkasin siis asju lahti pakkima ja avastasin, et mul on riidepuid vaja - seadsin sammud IKEA-sse. Nojaaa kui tüdruk juba poodi läheb, siis ostab ta sealt rohkem kokku kui ära jaksab kanda. Kutsusin enda sõbra koos ratta järelkäruga appi (ma muidugi ei teadnud, et tol hetkel oli väljas mingi räme padukas niiet ta kohale jõudes läbimärg oli). Ja pärast oli vaja ühe korra veel korraliku kärutäie kraami järgi ostlema minna. Kristini extreme makeover home edition. Raha kulus muidugi rohkem kui oli plaanitud ja riidepuudest sai diivan ja peegel ja vaip... ja... igasugu kola. Aga no kurat, kohe hea tunne on sisse astuda - lausa kutsub külla. Ja tegelikult on see mu esimene MINU kodu kaa, niiet ma olen ikka päris rahul :) 

Kööki jagan 14 inimesega, kuid see on ka päris lõbus tegelikult. Ma olen siin 4 päeva juba elanud ja mingi 6 inimest nendest võib-olla näinud. See on päris hea koht, kus inimestega sotsialiseeruda ning rahvast on meil siin isegi Ameerikast... Kuigi köögipõrand on ikka päris rõve, iga inimese menüü on sealt põhimõtteliselt nähtav, aga no seda õpib ignoreerima... Lihtsalt loputa kõik üle, enne kui midagi kasutama hakkad :D

Õppetöö on ka peale hakanud. Praegu on veel rahulik, kuigi lugemist on järgmiseks nädalaks omajagu ja no need õpikud maksavad ka umbes 70+ euri tükk. Praegu tegeleme Innovation Camp-iga, kus peame looma äriplaani, mis aitaks vanu inimesi. Ja nädalavahetusel kaua-oodatud Fresmantrip :)

Alguses

 

IKEA hulluse teine ring.. esimene oli vähemalt sama hull

Pärast

 Dette er hyggeligt!

Taanlaste hing

Käisime hostperega amfilaval bigbandi esitluses Taani filmide muusikat kuulamas. Muidugi visati iga pala vahele taanikeelset nalja, millest mina tuhkagi aru ei saanud, aga tunne oli imeline. Nii hea on vaadata, kui inimesed on südamest rõõmsad ja õnnelikud. Aplodeeriti ja hõisati ja sa tõesti tunned, et see on siiras. Ma ei ütle, et eestlased ei ole siirad - sugugi mitte, aga eestlased kohati justkui kardaks õnnelikud olla. Ving on edasiviiv jõud. Eile tuli mul kontserdi lõpus kananahk ihule - enamus ajast ei olnud mul õrna aimugi, mis laval toimub, aga ma olin rõõmus ja südamest rõõmus, sest no kurat, raske on olla õnnetu kui inimesed su ümber on nii pagana õnnelikud.

Üritus oli tasuta muide. Siin toimub päris palju üritusi, mis on linna poolt organiseeritud ja mille eest piletiraha ei küsita. Ja üritused on sama kvaliteetsed nagu tasulised, mitte mingi suvaline äravajunud Ü.Jörberg, kes enda pealae viksiga mustaks võõpab, et enda kiilasust varjata.

Täna käisin enda ühika võtmetel ja lepingul järgi. Käisin tuba üle vaatamas - muidu polnud viga, aga mööbel oli küll ajast ja arust. Täna oli ülikoolis ka the Regional State Administration, kus sai taodelda taani CPR numbrit - põhimõtteliselt isikukood, mida läheb tarvis sellejaoks, et avada näiteks pangakontot või üürida korterit vms - põhimõtteliselt igasugune paberimajandus eeldab selle olemasolu. Vahva oli muidugi see, et järjekord oli üüratu ja selles sai oma kaks tundi tiksuda. Õnneks kohtasin seal vahvaid britte ja iirlasi, kellega juttu puhudes aeg veidi kiiremini liikus.

Õhtul kokkasin enda ''perele'' süüa. Külas oli ka nende poeg koos oma tüdrukuga. Kiitsid mu lõhet taevani, loodan, et neile päriselt ka maitses. Pean tunnistama, et olin meeletult stressis selle tõttu - mida teha, kuidas teha ja kas see ka õigesti välja kukub. Selgub, et Taani köök on suures osas sama, mis Eesti oma - neil on kaa sült, verivorst, seakeel ja muud veidrused.

Naerupisik hakkab külge jääma

Taani tänavatel

Eile oli kerge Welcomeparty klubis The Gym (nimi tekitab palju segadust, sest keegi ei saa aru, kas sa räägid jõusaalist või klubist). Kohal olid peamiselt meie kursuse inimesed, niiet väga palju rahvast polnud. Taanlased tantsivad päris vägevalt, siis kui purju jäävad hakkavad nagu mingid proffesionalased tänavatantsijad liikuma. Pärast liiguti edasi kuskile rannapeo temaatikaga pubisse-klubisse vms. Seal oli ikka metsikult rahvast, kuigi tegemist oli kolmapäeva õhtuga ja kell oli umbes 2 öösel. Juuakse siin ikka metsikult, kuigi kõik on suht kirves. Kõige haigem on igal pool garderoobi tasu 30dkk~4Euri. Niipalju kui kohalikega seal viimases kohas kokku puutusin, siis tundub, et taanlased tegelevad tudengielus rohkem joomise kui õppimisega (mitte, et see Eestis samamoodi ei oleks). Põhimõtteliselt toimub siin vist enamvähem igal õhtul midagi, kui otsida. Olen kuulnud, et osades baarides on happy hour, mis tähendab seda, et ühe tunni vältel on õlu tasuta, joo nii palju kui jaksad.

Takso on megakallis, seega minnakse isegi klubisse jalgrattaga. Öösel on muidugi kottpime, niiet päris kaua võid enda tänava läheduses ringe teha, enne kui kodu üles leiad.

Paar päeva tagasi suutsin jäätiseautot kohata. See sõidab suvaliselt mööda linna ringi ja tilistab kella. Alguses arvasin, et mu hostpere andis märku, et peaksin alla sööma minema, aga siis selgitati mulle, et ei, see on jäätiseauto, mis sõidab ringi , tilistab kella-seisab 2 minutit ja siis sõidab edasi. Ruttu jalanõud jalga ja jäätiseautot jahtima. Valik oli meeletu, aga ainult hulgi saab osta - see mind ei morjendanud. Ikkagi esimene jäätiseauto kogemus, kuidagi saab ikka sellest jäätisehunnikust võitu!

Odense võlud...

Esimesed sammud ülikoolis

Eile oli Welcomeday, kus õppetooli juhataja tutvustas meie eriala. Ole on vahva proffessor, kes maabus auditooriumisse tõukerattal. Vot selline õppejõud siis! :D Samuti käis endine õpilane, kes nüüd töötab LEGOs oma karjäärist ja valikutest rääkimas. Päris inspireerivalt mõjus see, et ta oli üpris aus ja rääkis ka enda läbikukkumistest karjääriredelil, mitte ainult roosast mannast. 

Eile nägin esimest korda ka enda kursusekaaslasi ja enda gruppi. Üllataval kombel on enamus inimesed taanlased, kes tahavad õppida inglise keeles, et kunagi tulevikus rahvusvahelises firmas või äris kergem läbi oleks lüüa. Minu grupis oli inimesi lisaks taanlastele ka Islandilt, Rumeeniast, Ungarist, Aafrikast, Rootsist, Lätist, Saksamaalt ja Liibanonist. Niiet on palju uusi ja veidraid nimesid, mida meelde jätta!

Olen viimasel ajal aktiivselt tegelenud jalgratta otsinguga. Mul oli küll võimalik kasutada enda ''hostpere''ratast vähemalt 2 nädalat veel, aga tegelikult ihkasin juba väga enda oma. Facebookis on mõned grupid, kust saab odavalt kasutatud jalgrattaid, kuid praegu, kui linna on saabunud palju tudengeid, kaovad need paari tunniga müügilt. Eile kurtsin enda murest nii muuseas ''host-isale'', kes muidugi kohe aktiivselt erinevaid variante mulle otsima hakkas. Leidsime kuskilt kuulutusteportaalist kuulutuse, mis sobis enamvähem minu eelarvega ja oli vaid 2 tundi tagasi üles pandud- helistasime omanikule ja tormasime otse söögilauast autoga kohale(tundsin ennast väga erilisena, sest mu ''pere'' kasutab autot umbes 2 korda aastas). Proovisime ratta ära ja nüüdseks olen uhke rattaomanik. Tegemist on kellegi kunagise vanaema rattaga - umbes 15 aastat vana, aga üllatavalt hea välimusega ja firma pidi ka suhteliselt hea sellel olema. Muidugi sain ma täna hommikul juba ratta esirattaga jamama hakata, aga õnneks on ''isa'' väga kuldsete kätega ja naudib igasugust mehaanikatööd.

Tagasi tulles näitasid nad mulle ka Odense rikaste tsooni. Üldiselt on  taanlastel väga tagasihoidlikud autod ja tänavatel ei liigu neid just kuigi palju. Mulle öeldi, et kui tahad Taanis autot osta, siis ostad sa justkui 3 autot, sest sa pead vägapalju erinevaid makse maksma. Seega, kui sul on veel mingi uhkem auto ka, pead sa ikka väga jõukas olema. Rikaste tsoonis võis kohata Maseratisid ja BMW-sid, mõnel oli hoovis isegi 4 autot.

My ride

Täna tutvustasid erinevad õppejõud enda esimese semestri ained. Siiamaani tunduvad kõik õppejõud väga huvitavad. Isegi matemaatiline ökonoomika tundus huvitav, sest ma ei olnud selle taustast varem väga palju kuulnud.

Infot tuleb aknast ja uksest! 

Informatsioonikäsn

Exploring Odense

Eile sai veidike rohkem linnas ringi kolada ja kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Kuna linn on tuntud eelkõige Hans Christian Anderseni polest, siis enamvähem kõigele on tema nimi või silt juurde pandud - H.C.Anderseni tool, laud, pood, maja, kuju. H.C.Andersen sadama vees vanni võtmas jne. Kirjanikust on tehtud siinse kandi suurim müügiartikkel, mis pidi ka suhteliselt palju turiste siia meelitama. Tegelikult olevat ta siin väga lühikesta aega elanud ja hoopis Kopenhaagenis enamus enda elu veetnud.

Ilm on siin täiesti ettearvamatu. Hommikul võib olla jääkülm ja tibutada ja lõuna aeg võib päike nii kuum olla, et võid särgi väel ringi lasta... ja siis võib jälle natukene tibutama hakata. 

Suutsin ka ühe kaubanduskeskuse enda kodu lähedusest üles leida. Söök on siin veidi kallim kui Eestis. Kuna ma ise veel süüa pole kokanud, sest mu hostpere kostitab mind väga pidulikult, siis ma liha ja muu hinnaga veel üksikasjalikult kursis pole, aga poole-liitrine Coca-Cola maksab ümberarvutatuna veidi üle 2Euri. Samas on siin allahindlused riidepoodides korralikud. Spordipoest sain tennised u 5Euriga, ROXY seljakoti 6Euriga (jalgratta seljas on seljakott asendamatu)...niiet muu kraamiga saab toidupoe kirveid hindu veidi tasakaalustada :D

Ja nüüd hakkan rattaga ülikooli poole kimama - Welcomeday.

God Morgen!

Lõpuks kohal!

Pärast mõningast ekslemist olen lõpuks enda hostfamily juures ja ma ei suuda ikka veel uskuda, et selles linnas siin veedan ma enda järgmised 3 aastat. Praegu on kõik veel nii võõras ja iga sekund tekitab ärevust. Linna ei ole ma veel väga palju näinud, aga nii palju kui bussiga mööda sõites nägin, siis on tegemist tõesti ühe väga armsa kohaga, mis on veidi H.Christian Andersenile omaselt muinasjutulise kuvandiga.

Võtsime ette ka väikese tiiru mu ülikooli ja selle ümbrusesse. Tibakene linnast väljas, ent jalgratta teed sinna on väga kaunid. Eestis ma küll suurem asi jalgrattur ei olnud, aga pärast tänast sõitu ma juba täitsa hakkan harjuma selle mõttega, et minu põhiliseks liiklusvahendiks saab jalgratas (kusjuures sellega sõidetakse siin isegi lumisel talvel).

Tegemist on sellel nädalal jube palju seoses kooliga, erinevad sissejuhatavad päevad, milles üks kestab lausa hommikul kümnest õhtul üheksani! Ma loodan, et ma kogu selle suure infotulva sisse ära ei upu...

 Endal kaamerat pole praegu, aga et tekiks mingisugune kujutluspilt.

 

Minu tuba nädalaks hostfamily juures!

Nonii-nonii....

Väljalennuni on jäänud kuskil 14 tundi. Kohvri pakkimine on veel poole peal, kuid muidu on asjalood juba päris hästi. Kolm päeva enne väljalendu suutsin endale ka lõpuks elukoha leida - 1.septembrist saan ühikasse. Selle teada saamine oli meeletu kergendus. Olin juba valmis esimese nädala mööda kinnisvara büroosid jooksma ja anuma, kuid nüüd langes see murekoorem õlgadelt. Esimese nädala veedan ühe vahva vanapaari juures, kelle leidsin couchsurfingu kaudu. Ühtlasi saab sellest ka minu esimene couchsurfingu kogemus.

Palju-palju asjaajamist ja nii vähe aega !

Kohtume Taanis!

Ettevalmistused

Hei-hei!

Pisike järjepidaja selle kohta, kuidas Taanit avastan ja seal toime tulen.

Neile, kes ei ole veel olukorraga kursis - sain Augusti alguses teada, et minu kandideerimine University of Southern Denmarki ülikooli õnnestus ja olen vastu võetud. Seega teevad minu ülikooliõpingud 1.septembril avapaugu Taani suuruselt kolmandas linnas - Odenses. Minu eelnevad teadmised Taanist ja tollest kohast on aga suhteliselt nullilähedased. Olen elus korra käinud Taani lõbustuspargis viie-aastasena - rohkem pole seda saarterohket asumaad külastanud. Samuti pole mul seal otseselt sugulasi või tuttavaid ja sammud sean sinna üksi.

Paberitemäärimist alustasin mai kuus ja ausalt öeldes olin vahepeal juba kohati alla andmas, sest kogu bürokraatia käib piiri taga meeletult aeglaselt. Kandideerisin ka UK-sse ja sealt sain tegelikult esimesena kirja, et olen vastu võetud, kuid kui avastasin, et linn, kus mu kool asub on täielik immigrantide geto, siis tänasin jumalat, kui SDU-lt lõpuks vastus jõudis, et olen Taanis ülikooli sisse saanud ! : D Seega kõigile teistele, kes plaanivad meretagustesse õppima asuda- vaadake lisaks kooli pingereale ka linna tausta, sest hilisem googledamine võib väga ebameeldivaid üllatusi luua.

Praegu olen juba Taani mõttega harjumas, kuigi ärevus on endiselt suur, sest mul pole Odenses veel majutustki. Küll aga on mul olemas potentsiaalne roommate Tšehhist, kellega me iga päev kinnisvaraportaale läbi kammime(samuti leidsin mingi tüübi Rumeeniast, kes mulle siseinfot jagab sealsete olude kohta, haha). Vahva on veel see, et kuigi taanlased peaksid väga hästi kõik inglise keelt oskama ja ülikoolides on palju inglisekeelseid programme, siis enamus veebilehed on siiski ainult taanikeeles. Thank you God for google translate! !

Väljalend on 24.augusti hommikul niiet ajaga on suhteliselt kööga. Õnneks on Taani pealtnäha läbimõeldud riik, seega kui majutust selleks ajaks ei leia, siis tagavad nad mulle muntisipaalkorterisse kuni kolmeks kuuks - niiet kuuse alla päris jääma vist ei pea! :D