Tundmatus kohas vette

Mina ja minu oma kodu

Pühapäeval sai siis lõpuks ühikasse sisse kolitud. Mind couchsurfimisega hostinud pere aitas mind kogu mu tavaari kohaletoimetamisega ja nad pakkisid mulle hunnikus igasugu tekke, patju, rätikud jne(väidetavalt nad oleks need nagunii muidu ära visanud... aga noh, nad lihtsalt on nii head inimesed, et kohe paha tunne on vahel, et nad nii palju aitavad)

Alguses oli elamine ühikas ikka suht harjumatu - tuba ei olnud eriti hubane ka... ja no kohe üldse ei kutsunud see tuba mind sisse astuma. Hakkasin siis asju lahti pakkima ja avastasin, et mul on riidepuid vaja - seadsin sammud IKEA-sse. Nojaaa kui tüdruk juba poodi läheb, siis ostab ta sealt rohkem kokku kui ära jaksab kanda. Kutsusin enda sõbra koos ratta järelkäruga appi (ma muidugi ei teadnud, et tol hetkel oli väljas mingi räme padukas niiet ta kohale jõudes läbimärg oli). Ja pärast oli vaja ühe korra veel korraliku kärutäie kraami järgi ostlema minna. Kristini extreme makeover home edition. Raha kulus muidugi rohkem kui oli plaanitud ja riidepuudest sai diivan ja peegel ja vaip... ja... igasugu kola. Aga no kurat, kohe hea tunne on sisse astuda - lausa kutsub külla. Ja tegelikult on see mu esimene MINU kodu kaa, niiet ma olen ikka päris rahul :)

Kööki jagan 14 inimesega, kuid see on ka päris lõbus tegelikult. Ma olen siin 4 päeva juba elanud ja mingi 6 inimest nendest võib-olla näinud. See on päris hea koht, kus inimestega sotsialiseeruda ning rahvast on meil siin isegi Ameerikast... Kuigi köögipõrand on ikka päris rõve, iga inimese menüü on sealt põhimõtteliselt nähtav, aga no seda õpib ignoreerima... Lihtsalt loputa kõik üle, enne kui midagi kasutama hakkad :D

Õppetöö on ka peale hakanud. Praegu on veel rahulik, kuigi lugemist on järgmiseks nädalaks omajagu ja no need õpikud maksavad ka umbes 70+ euri tükk. Praegu tegeleme Innovation Camp-iga, kus peame looma äriplaani, mis aitaks vanu inimesi. Ja nädalavahetusel kaua-oodatud Fresmantrip :)